“Siuru-raamat”

Selle raamatu aineks on Siuru-päevad ühes eelaastate ning järelaegadega.

Omaaegne kirjanike ühing Siuru ja ta väljaanded on kujunenud juba kindlaks kirjanduslooliseks eripeatükiks, millest andmeid ulatub isegi mitme naaberrahva teatmeteostesse. Käesoleva raamatu tuumiku moodustabki Siuru oma tegude ning mõjudega, kuid nende ümber olen püüdnud anda avaramat pilti, nimelt: kujutada kitsamas lõigus toda kultuurset Tallinna, mis oli olemas enne Siurut, ja kirjeldada lähemas valgustuses toda kultuurpoliitilist Eestit, mis järgnes Siurule. Nii üht kui teist on kandnud ja loonud inimesed, nõnda lasub ka pearõhk nendel. Ja kuna viimaseid on kohatud häid ning tublisid ja vähem keni ning hoopis pahu, siis tuli neid ka sellistena näidata.

Võrreldes mu eelmiste mälestusraamatutega, nihkun ma – pärast mõningat kaugemas möödanikus viibimist – minevikuromantikast olevikupoolsete realiteedile üha lähemale; see tingib ka üldiselt jutustamise laadi, s.o. hardus ja leebus annab paiguti maad karmimaile toonidele. See aga on ainekohaselt paratamatu.

Isikliku elu ja kitsamate kirjanduslike asjade kõrval peatun ma korduvalt üldisema tähendusega ajasündmusil, sest selle raamatuga seotud aeg on selleks oma määravuste ning erakordsustega otse käskiv.

Mälarhöjdenis 1949

Esikaane ja esilehe vahe on katki, tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga, lehed tugevalt kollased, kellegi nimi sees.