Käesolev raamat toob teieni eesti rahvapäraste vaipade kireva maailma. Nagu igal vanal esemel, on ka igal vaibal oma lugu. Muidugi ei tea me täpselt, millised olid need waypas quam plures, mida Liivimaa Henrik oma kroonikas mainis ja mida eesti maatõugu hobuste kõrval 12.-13. sajandi sõjakäikudel hinnatud saagiks peeti. Kuid üsnagi iidse kultuuri tunnuseid kohtab saanitekkide, sängikatete ja sõbade mustrites kindlasti. Palju on teada ka vaipade tegijate ning vaipade omanike lugusid. Rahvaliku tekstiili näiteid on Eesti Rahva Muuseumi kogudes õnneks säilinud päris hulgaliselt.
Eesti professionaalse tekstiilikunsti lugu saab üksikasjalikumalt jälgida aga alles 1940ndate lõpust. Suur osa Teise maailmasõja eelsetest kõrgetasemeliste eesti tekstiilidest hävis sõjakeerises. Säilinud eksemplare võib vaevu kahe käe sõrmedel üles lugeda.
Just seetõttu väärib siinkohal jutustamist veel ühe vaiba lugu. 1997. aastast ripub Eesti Panga fuajee seinal suur flossatehnikas vaip, mille oli 60 aastat varem, 1937. aastal, kavandanud tuntud eesti maalija ja tarbekunstnik Adamson-Eric. Parku jäigi kavand tol ajal kavandiks. Eesti Panga tellimusel tegid selle põhjal vaiba meister Anneli Sootna ja kuduja Merike Lond. Sellega andis Eesti Pank oma panuse eesti visuaalse kultuuri sõja ajal ühe enim kannatanud osa taaselustamisse.
Soovin teile head tutvumist ja kauneid elamusi raamatu seltsis.
Andres Lipstok
Eesti Panga president
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.