Baltisakslaste lahkumisele järgnenud kolmveerand sajandi jooksul on meil paljuski ununenud nende kui omaaegse Eestimaa elanikkonna loomuliku osa olemasolu.
Teise maailmasõja käigus läks kaduma märkimisväärne osa nende materiaalset pärandit ja Boris Uxkulli päevikute säilimine tänaseni on omamoodi väike ime. Ratsaväeohvitseri ja hilisema üliõpilase kirjapandu näitab meile Vigalast pärit noore mehe silmade läbi kaasaegset maailma ühel 19. sajandi kõige murrangulisemal ja traagilisemal perioodil. Päevaraamatu mõlemat osa läbib olulise joonena autori huvi vastassugupoole vastu ja suhted ning sellega seonduvad arvukad seiklused. Raamatu järelsõnas on see kokku võetud alljärgnevalt: “Mehed nagu Boris armastasid, nagu Casanova seda nii tabavalt formuleeris “naisi kuni hullumeelsuseni, aga oma vabadust alati veelgi rohkem”. Selle deviisi järgi elavaid ei säästeta süüdistustest pealiskaudsuses, truudusetuses, kergemeelsuses, samuti nagu nende laitusest, kes siin maailmas ameteid ja väärikust kannavad ja jagavad. Aga pole leida ühtegi suurt seiklejat, kes poleks rõõmuga nõus seda hinda maksma.”
Boris (Berend-Johann) Uxkull sündis 1793. aastal väljapaistva Eestimaa rüütelkonna tegelase, Vene impeeriumi salanõuniku, senaatori ja Vigala mõisniku Berend-Johann Uxkulli paljulapselises perekonnas. Pärast ratsaväekooli lõpetamist Peterburis 1809. aastal alustas ta teenistust sõjaväes, tõustes 1815. aastal rittmeistriks. Oma sõjaväelise karjääri jooksul osales ta 17 lahingus ja teda pärjati II sõjaväelise autasuga. Sõjaväeteenistusest lahkumise järel 1819. aastal pühendus ta õpingutele Euroopa ülikoolides, lävis mitme tolle aja vaimuelu suurkujuga (Hegel, Schelling jt), liitus vabamüürlastega, reisis palju ja eelkõige nautis elu. Tabavalt on oma vanaonu elu kokku võtnud tuntud bioloog ja filosoof Jakob von Uexküll: “Borisi elu oli romantiline seiklus”. Aga seiklusele lisaks jõudis ta elu lõpuperioodil olla ka talupojasõbralik mõisahärra Vigalas, kus ta 1870. aastal suri.
19. sajandi alguses kaasati pea kogu Euroopa suurde sõjalisse konflikti, mida ajaloos tuntakse kui Napoleoni sõdade ajastut. Vene armees koosseisus võttis nendest sõdadest osa palju baltisakslasi, kelle sõjaline mõjukus impeeriumi teenistuses tuli eriti esile 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja ja sellele järgnenud Vene armee sõjakäigu ajal Euroopasse (1813-1815). Iidse baltisaksa suguvõsa esindaja ja kireva elusaatusega Vigala mõisniku Boris Uxkulli (1793-1870) päevaraamat “Sõjas ja armastuses” viibki lugeja just tollasesse ajastusse.
Päevaraamatu põhiosa – aastate 1812-1814 sõjapäevik – kirjeldab ilustamata ja nüansirikkalt noore ohvitseri teenistuse argipäeva Vene armees, sõjategevust, -olusid ja vaenutegevusega kaasnenud vägivalda ning teisi sõjaga seotud paratamatuid nähtusi. Ta tegi kaasa kogu 1812. aasta kampaania, osales Borodino jt lahingutes, nägi Moskva mahajätmist, Napoleoni armee paanilist taganemist ning läks koos Vene armeega läbi Euroopa kuni Pariisini. Uxkull oli tubli ohvitser, kuid kindlasti mitte hingelt sõjaväelane. Teenistuskohustuste täitmise kõrval ei jätnud ta unarusse ka elu nautimist. Päevaraamat ongi ühtlasi tema seltskonnaelu ja armuseikluste aruanne, kus sageli pööratakse lahinguvälja edu asemel suuremat tähelepanu armurinde võitudele. Sõda ja armastus sulanduvad päevaraamatus ühtseks tervikuks.
Päevaraamatu teine osa – põhiosas 1819. aasta päevik – ongi omamoodi sissevaade armunud inimese sisemaailma. Autor kirjutab ladusalt, tal on silma mitte ainult õrnema soo märkamiseks, vaid ka ühiskondlike olude, erinevate rahvuste ja piirkondade eripärade tabamiseks ning värvikate inimsuhete iseloomustamiseks. Uxkulli päevaraamat kui ülipõnev ajastu dokument on seega kahtlusteta maiuspala igale ajaloohuvilisele lugejale.
– Tõnu Tannberg
ajaloolane
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.