Käesoleva kaaned suleb vist nii mõnigi teatrientusiast pettunult, sest ta ei leia sellest oma andele seda edasiarendavat äratust, mida pakuvad lavakunstimeistrid-teoreetikud.
Autor pole olnud suuteline seda andma. Siin on juttu ainult võitlusest millegi eest, mis on piinanud nagu sundus või kohustus üht hariduseta noort inimest: mitte jätta vaka alla oma andeküünalt.
Võib-olla päästavad teatrikoolid ja teoreetikud oma hoolealuseid minu kogetud pahedest, millesse partamatult laskub ärganud kunstivaim, kellel puuduvad vajalikud juhendid.
Kõnelen siin peamiselt ainult endast.
Mina alustasin oma kunstnikukarjääri plagiaadiga. Vabandage, see kõlab nii alatuna, aga polnud teist teed!
Olin neljateistkümne-aastane, kui algasin.
Esimeseks ohvriks sai mulle mu sõber Hendrik Luiga armastuskiri.
Ta oli lõpetanud Nõol kihelkonnakooli, too sõber, ja oli juba täismees, kuid kohtles mind, poisikest, kui omasugust.
Ta õpetas mulle kirja ja võttis mu igale poole kaasa, kus liikus: jahile, pitspallidele jne. ning usaldas mulle oma südameasju, kuna kõndisin ta kannul nagu kutsikas künnivaol või äkke taga – neelates teadusi, mis tema oli õppinud koolipõlves.
Kord ütles Hendrik: “Sa vii see kiri ära. Kas tunned postijaama Tipsit?”
“Tunnen küll,” vastasin mina.
“Vii see kiri talle, aga ära ise lahti tee!” lisas ta usaldades juurde. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.