“Vasarast haakristini”

Per Wieselgren sündis 4. augustil 1900 Jönköpingis. 1927.a. kaitses ta Lundi Ülikoolis doktoriväitekirja põhjamaade keelte alal. Lingvistikas seondus tema huvi algul islandi keelega, kuid peatselt pöördus see rootsi keele kõige idapoolsemate kasutusalade, s.t. eesti-rootsi keele dialektide poole.
Kui Riksföreningen för Svenskhetens bevarande i utlandet otsustas 1930.a. asutada omal finantseerimisel rootsi keele professuuri Tartu Ülikoolis, asus Per Wieselgren seal samal sügisel rootsi keele ja kirjanduse professori ametikohale. Tema eestvedamisel asutati ülikooli juures Akadeemiline Rootsi-Eesti Selts, mis koondas eesti ja rootsi teadlasi ühiste teadluslike probleemidega tegelemise ümber. 1934 hakkas ilmuma seltsi aastaraamat “Svio-Estonica”, kus ilmusid artiklid eesti-rootsi ajaloo, keeleteaduse, arheoloogia ja kirjandusteaduslike küsimuste kohta.
Oma teaduslikus tegevuses pühendus Per Wieselgren eestirootslaste, nende keele, kultuuri, asustusajaloo ja nimede uurimisele. Wieselgren eestirootslaste, nende keele, kultuuri, asustusajaloo ja nimede uurimisele. Wieselgreni Eestiga seotud teadustöödest tuleks nimetada peamiselt kahte: “Rootslaste muistsete ja praeguseni säilinud asualade kohanimed ja asustus Eestis. Ida-Harjumaa ja Naissaar” ning “Vormsi kohanimed ja asustusajalugu”. Wieselgrenil ilmus “Svio-Estonica´s” artikleid Rootsi-Eesti suhetest, Tallinna riigiarhiivist leitud materjalidest ja Tartu Ülikooli Raamatukogust avastatud vanadest rootsikeelsetest luuletustest, rootsiaegsete aukandjate ja ametiisikute tegemistest ja kirjavahetusest Eestis, tähelepanekuid ruhnulaste, ruhnu keele ja kultuuri kohta, eestirootslaste nimepruugist, ülikooli raamatukogu käsikirjade hulgast leitud Rootsiga seotud materjalidest ja muidugi korduvalt Vasula mõisas elanud “rootsi luulekunsti isast” Georg Stiernhielmist ja tema perekonnast.
Kestva mälestusmärgi oma tegevusele Eestis püstitas ta suure “Rootsi-eesti sõnaraamatu” näol, mille initsiaatoriks ta oli ja mida redigeeris koos Paul Ariste ja Gustav Suitsuga. Seda hakati koostama 1936. a. ja see ilmus esimest korda Tartus 1939 Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel. Sõnaraamat oli põhjalik ja väga pikka aega laialdaselt kasutusel.
Tartus elatud aastail (1930-1941) osales Per Wieselgren aktiivselt akadeemilises ja seltskondlikus elus. Ennekõike kuulus ta nagu eestirootsi üliõpilasedki korporatsiooni “Sakala”, mille kokkusaamistel ta meelsasti käis. Iseenesest mõistetavalt õppis ta selgeks eesti keele. Seltskondlikus elus oli Wieselgren lõbus, humoorikas ja meeldiv inimene.
Dramaatiliste aastate üleelamised Eestis kajastuvad raamatus “Vasarast haakristini”, kus Wieselgren näitab end terase ja isikupärase vaatlejana ja väga hea elukirjeldajana. Pärast Eestist lahkumist töötas ta 1942-1950 Lundi Ülikoolis põhjamaade keelte dotsendina. 1950-ndate algul oli ta rootsi keele ja kirjanduse lektor Kristianstadi gümnaasiumis ja samal ajal rootsi keele külalisprofessor Müncheni Ülikoolis. Pärast seda jätkas ta pensionile minekuni taas tööd Lundi Ülikoolis põhjamaade keelte kateedris.
Per Wieselgren suri 11. veebruaril 1989 Växjös.