Sellest, mis on inimeses “igavene”, sest see ei saa mitte mingil ettekujutaval viisil lõppeda ega hävida, – jääb selle maakera ainult ajust olenevale vaatlusele ja oma mõttejäreldustele tuginevale inimesele peaaegu kõik “Hortus conclusus´eks” – suletud aiaks! Vahete-vahel aimab küll keegi või tajub ning suured inimgrupid ka usuvad, et niisugune nii füüsilistele meeltele kui ka igasugusele mõtlemisele ligipääsmatu piirkond on olemas, aga aimaja, tajuja ja uskuja jäävad väljapoole seda müüri, mis eraldab maiste tunnetusvõimaluste aladest nende endi igavikuteadvuse aeda – “kaotatud paradiisi”. Need üksikud, kes ei rahuldu sellega, mida aimavad, tajuvad või usuvad, rändavad väsimatult ümber ületamatu müüri ja kombivad seda, et leida selles mõnda varjatud avaust, mida laiendades saaks müürist läbi pugeda. Nende otsijate hulgast kõige õnnelikumad jõuavad endi üllatuseks tõesti ainsa, kitsa värava juurde, mida leida on küll raske, mille kaudu pääseks aga “suletud aeda”, juhul kui seda osataks avada. Ent selle asemel, et kannatlikult ja usaldavalt oodata, et ühel päeval avatakse see seestpoolt, katsuvad peaaegu kõik, kellel on õnnestunud värav avastada, hankida kavalatelt muukijatelt kõige kummalisemaid valevõtmeid ja raiskavad oma maist eluaega, püüdes ainult “suletud aiast” avatavat lukku üha uuesti ja ikka edutult purustada väljastpoolt. Asjatu vaev ja ohtlik enesepettus!
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.