Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellinghauseni mälestusraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugeneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga.
Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellinghausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. aasta revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugenev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal.
Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellinghausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.