“Kõrge vaim on meie vari”

Juristiharidusega helikunstnikul Leenart Neumanil (1885-1933) oli kaks paleust, üks neist muusika kui kunst ning teine vaba ja iseseisev Eesti riik ja rahvas.
Ta oli käinud laulu õppimas Itaalias ja Venemaal, nimetas oma teiseks kodumaaks Itaaliat, imetles suuri saksa heliloojaid, tegi koostööd lätlase Alfreds Kalninsi ja soomlase Heikki Klemettiga – ja nõudis omapärast, eestilikku kunsti ja kultuuri.
Ta kutsus üles koguma rahvaviise, millel võiks rajaneda see päris oma eesti muusika, ja oli kriitiline tollase kooriliteratuuri ühekülgsuse suhtes.
“Kui mehed aga hulgana koos korraga sentimentaalseks lähevad – noh, siis peaksid nad vähemalt purjus olema, aga kaine peaga terved õhtud maha laulda neid tühipaljaid viisikesi, ja nende pärast kulutada aega viimase peensuse viilimiseks, sosistavast õhku nuusutavast pianissimo´st kuni kollitava fortissimo´ni, et siis nende varjunditega kunsttükikesi teha ja tõepoolest oma kuulajaid veel “vaimustusesse” viia – tõesti, eestlase tüse, karedavõitu kliima ja tõug pole sarnase laulu sünnipaik ega sünnis koht” (1924).
Aga seal, kus Neuman kriitilisi sõnu on öelnud, kõlab selgesti kaasa ka tema positiivne programm.
Tulevasi koorilauljaid, kes aega ei leia, et lauluproovidel käia, manitseb ta nõnda: “Kes tunneb, et ta oma ilmumisega lahkust või ohvrit koorile ja ta juhatajale üles näitab – jäägu juba koju. Leigusega meie omad helitööd ennast soendada ei luba, vähemalt mulle on need teosed selleks liiga kallid. Kui juhataja tunnen ma ka kohustust interpreteeritavate heliloojate vastu. Arvan, et mul kõlblist õigust on midagi sellesarnast ka lauljatelt nõuda” (1918).
Väiklase isikliku erakondlikkuse kohta, mis löönud välja ka vastutusrikka ajaloolisel silmapilgul, kirjutab Neuman: “Tahame meie kui rahvus elada, siis on tarvis kõigepealt rohkem tervet uhket enesetunnet, rohkem enesest lugupidamist, ja nimelt niipalju, et meie ka teise ausa inimese vastu täit lugupidamist suudame tunda, kuigi meie selle inimesega sadades küsimustes kui kõige ägedamad mõttevastased kokku oleme põrganud. Kes seda ei suuda, sellel puudub kõigepealt iseenesest lugupidamine, terve enesetunne.
Meie vähene enesest lugupidamine oleneb aga meie vähesest rahvuslikust enesetundest” (1917).