“Looja ees”

Jakob Hurt (1839-1906) astus Eesti avalikku ellu avakõnega esimesel eesti laulupeol Tartus aastal 1869. Kiiresti kujunes ta autoriteetseks rahvajuhiks ja jäi selleks läbi mõningate taandumiste elu lõpuni. Ta võitlusväljad olid eesti keel, eesti kool ja kitsamalt Eesti Kirjameeste Selts. 47-aastaselt tegi ta Soomes doktorieksamid keeleteaduse ning siis, viiekümneaastase mehe ja täies mõõdus teadlasena keskendus eesti vanavara, see tähendab rahvaluule ja keeleainese kogumisele. Tema poolelijäänud tööde edasiviimiseks loodi pärast ta surma Eesti Rahva Muuseum, mis aastakümnete jooksul laiendas ja hargnedes elab ja töötab ka täna ja kauemgi.
Jakob Hurda ühiskondlikku laadi kõnesid ja kirju on raamatuina avaldanud esmalt Hans Kruus, hiljem Mart Laar, Ülo Tedre ning mõned teisedki. Neist on ka raamatus “Looja ees” toodud loodetavasti olulisim valik. Rohkem on siin ruumi antud seni avaldamatule. Need on Hurda varased tartu- ja võrukeelsed kalendrijutud ning Otepää kirikus peetud jutlused (jutuse) noore kooli- ning kirikuõpetajana tolle rahva emakeeles. Et murdekeel on tänaseks vähem ilmekas ja vähem valdavaks kõhetunud, tahab siin raamatus toodu olla mälestusmärk Hurda-aegsele lõunaeesti keelele, et seda veel tänapäev uurida ja austada.
Lähiaegadel võiks ilmuda veel köide Jakob Hurda koostööd ja võitlusi Kreutzwaldi, Wiedemanni, K. A. Hermanni, Veske, Grenzsteini ning teiste toonaste keeletarkadega. Rahvaluuleteadlaste ligi saja-aastane töö Hurda rahvaluulekogude väljaandmisel jätkub niikuinii.