“Lugu Igori sõjaretkest”

“Lugu Igori sõjaretkest” on loodud ajal, kui Vene feodaalse killustumise protsess oli jõudnud äärmuseni. Hulk väikesi vürstiriike oli omavahel vaenujalal, vaidles valduste ja vanemuse pärast ning asus egoistlike vürstihuvide nimel vennatapusõdadesse. Kiievi kui Vene keskuse tähtsus aga üha langes.
Ühtse Kiievi riigi lagunemine algas juba Jaroslav Targa ajal, XI sajandi esimesel poolel, kui eraldus Polotskimaa. Jarosalv Targa surm tõi kaasa Vene edasise jagunemise. Jaroslavi testamendi kohaselt jagati tolleaegsed peamised Vene linnad – Kiiev, Tšernigov, Perejaslavl, Vladimir-Volõnski ja Smolensk koos neid ümbritsevate aladega ta poegade vahel. XI sajandi lõpul jääb Tšernigovi vürstiriik lõplikult Jaroslavi pojapoja Oleg Svjatoslavitši ja tema järglaste kätte. Seda Oleg Svjatoslavitšit kutsub “Igori sõjaretke loo” autor Oleg Gorislavitšiks (sõnast горе – mure, häda), õigesti nähes temas üht neist vürstidest, kelle valitsusajal Vene maal “külvati ja idanesid sisetülid”.
Üksikute maade eraldumine pärilike vürstivaldustena leidis tunnustamist Vladimir Monomahhi ajal vürstide kokkutulekul Ljubetšis 1097. aastal. Üks selle kokkutuleku otsustest kõlas: “Igaüks valitsegu oma isa pärusmaad.”
Ljubetši kokkutulek, kus tunnustati Vene maa killustumist, ei viinud vürste ajutiselegi kokkuleppele, selle otsuseid rikuti kohe. Üks vürstidest – Terebovli Vassilko – võeti kahe teise poolt reetlikult kinni ja tal torgati silmad välja. Vürstidevahelised tülid algasid uuesti. Kutsudes üles ühinemisele, pöördus Kiievi rahvas Vladimir Monomohhi poole palvega mitte “hukutada Vene maid” oma tülidega, tuletades meelde, et kodumaa vaenlased – polovetsid – “rõõmustavad selle üle ja võtavad ära meie maa”. Üleskutse lõppes otsese etteheitega vürstidele, kes oma kodutülidega tahavad “hukka saata Vene maa”. See rahva üleskutse vürstidele elas vene inimeste igas põlvkonna huultel, igas vürstiriigis ja igas linnas.
Galitš, Rjazan, Smolensk, Vladimir-Volõnski, Vladimir-Zalesski, Rostov, Novgorod – kõik need kohalikud keskused taotlevad otsustavalt poliitilist iseseisvust, lahkuvad nõrgeneva Kiievi kuldse valitsejatrooni mõju alt ja sulguvad oma egoistlike kohalike huvide ringi. Vürstid astuvad üksteisega võitlusse, hakkavad “väikestest asjadest rääkima: “See on suur,” ja ise endile sõdasid sepitsema.”.
Vürstide omavahelise sisevõitluse tegi traagiliselt keerukaks Venet ähvardav polovetside hädaoht. Juba XI sajandi keskel vallutasid polovetsid, türgi päritoluga rahvas, stepialad Volga ja Dnepri vahel, samuti Krimmi ning tungisid Balkani poolsaarele. Nad moodustasid sedavõrd võimsa sõjalise jõu, et kujunesid mitmel korral ähvarduseks isegi Bütsantsi impeeriumi olemasolule, ja viimane pöördus alatihti abisaamiseks Vene vürstide poole. XII sajandi algul õnnestus Vene vürstidel saavutada tähtsaid võite polovetside üle, kuid polovetsid jätkasid endiselt Vene külade ja linnade rahulike elanike laostamist: nad röövisid paljaks külad, süütasid põlema linnad, tapsid või viisid orjusesse nende elanikud. Kiire stepiratsavägi ei tundnud looduslikke tõkkeid Vene ääretuil avatud ja raskesti kaitstavail lõuna- ja kagupiiridel. Nomaadid ääretult “metsikult väljalt”, “tundmatult maalt” püüdsid ootamatute sõjakäikudega tungida sügavale Vene maa sisse. Need stepist tulevad äkkrünnakute lained purunesid eraldiseisvate vürstiriikide visale vastupanule. Osa polovetse asus elama piirialadele. Aegapidi sattusid nad vene kultuuri rahulikku mõjusfääri, saades tuntuks “kovuide” ja “oma paganate” nime all. Ent Vene Vürstiriikide omavahelised tülid lõid võimaluse uuteks sissetungideks. Vaenujalal olevad vürstid kutsusid polovetse endale appi, pannes sellega kõikuma sajandite vältel moodustunud Vene riikluse hoone.