“Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate”

See oli 1918. jaanuari algul, kui J. Kukk minu poole tuli ettepanekuga välismaale sõita, et seal Eesti iseseisvuse kasuks töötada. Olin tuline isamaalane, vaatamat noorea äärmiselt pahempoolsele meelsusele, ja Eesti iseseisvus näis mulle alati unistatud ideaalina. Võib siis ka arvata, millise vaimustusega, aga ühtlasi ka kartusega, kas ma niisuguse kõrge ülesande jaoks küllalt kohane olen, ettepaneku vastu võtsin. Ma ei oleks saanudki ära ütelda: olin siis üks vähestest eestlastest kodumaal, kes vabalt prantsuse keelt valdas, sest mul oli kaheksa-aastane Pariisi elu seljataga. Ja prantsuse keele mõistmist tuli mul otsekohe kasutada juba iseseisvuse memorandumi tõlkimisel.