See tagasihoidlik kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. (Neid on niigi palju ja lõppu pole karta!). Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta sunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui uni ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida. Ja vanarahvas ütleb: “Ära küsi selle käest, kes kaua on elanud, küsi selle käest, kes on kaugel käinud.”
Mäletan, et memm rääkis meile:
“Mu vanaisa oli väga teadja mees, sest ta käis hobustega koledasti kaugel sõitmas. Nad käisid Pandiverest Peterburi kaupa viimas ja toomas. Tema teadis rääkida kõiksugus juhtumeid kodukäijatest, teeröövlitest, ja mitmesuguseid naljakaid lugusid, mis nende endiga kõik tee peal juhtus.”
Jah, koduõuest kaugel juhtub mõndagi, nii naljakat kui tõsist. Kui kellegi kohta öeldakse – naljakas inimene, siis võib see tähendada koomilist, aga ka kohtlast või veel hullemat. Kõik mahub mõistesse – naljakas inimene.
Rääkisin kord ühele kirjatargale järgmise loo:
Kaks meest sõidavad ühes kupees Tallinnast Tartu ja vaikivad kogu tee. Üks tahaks kangesti vestlust alustada, kuid teine ei näi sellest hoolivat, põrnitseb omaette ja neelab aeg-ajalt tablette. Jõuab Jõgeva. Ikka vaikus.
Lõpuks näib esimene olevat leidnud vestlusteema ja küsib tabletineelajalt:
“Vababandust, mis tabletid need on?”
“Mipasoo,” vastab teine lakooniliselt.
“Kuidas, palun?”
“Mi-pa-soo.”
“Ahah, tänan väga.”
Jälle vaikus. Tabletineelaja neelab tablette. Jõuab Kärkna. Jutuihkaja on leidnud jälle vestlusteema:
“Aga vabandust, mille vastu need tabletid on?”
“Tiigrite vastu,” kõlab lühike vastus.
Jutuihkaja jääb juhmi näoga teisele otsa vaatama:
“Vabandage, meil Eestis ei ole ju tiigreid!”
“Need pole ka ehtsad mipasood,” vastab naljakas inimene. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.