“Riigimured”

Peeter Tulviste:
Olen president Merd kolmel korral tema riigivisiitidel saatnud. Iga kord olen kogenud järgmist: välismaine publik – olgu selleks parlamendiliikmed, muud poliitikud, ärimehed või ajakirjanikud – ootab järjekordset ümberõppinud nomenklatuuritegelast Kesk-Euroopast, kes pursib hädaga inglise keelt, loeb paberilt maha, kurdab oma riigi õnnetut ajaloolist saatust ja praegust majanduslikku kitsikust, väljendab seisukohta, et maailm on tema maale võlgu, küsib lõpuks – kujundlikult öeldes – kümnekat.
Aga kõik läheb sootuks teisiti. Meri hilineb. Vahel pikalt. Tema tulek tekitab segadust, sest ta erineb nomenklatuuritegelastest peaaegu antropoloogiliselt. Kui ta suu avab, siis selgub, et keeled on tal vabalt suus. Ta ei räägi sellistes olukordades korrutatavaid lamedusi demokraatiast, sallivusest, vähemustest, multikultuursusest, Euroopa Liidust jne., jne., vaid tal on kaasas just nendele inimestele ja just tänaseks mõeldud hoolega lihvitud sõnum. Ta räägib nii, et kuulaja tahab rohkem teada temast ja riigist, millel on niisugune president. Rahvast, kes taipas endale niisuguse inimese presidendiks valida.
On poliitikuid, kes oskavad esineda välismaalastele, aga mitte oma rahvale – näiteks Gorbatšov. Kui ta oli välismaal mõne minuti rääkinud, siis tahtsid kõik talle pai teha; kui kodumaal, siis peksa anda. Jeltsin oskas rääkida venelastele, aga välismaal tema kõnekunstist palju ei peetud. Meri räägib omadele ja võõrastele, urbi et orbi. Ta on meid oma kõnedega ära hellitanud.
Selles raamatus on presidendi kodus ja võõrsil räägitud sõnad aastatest 1996-2001. Kohtume siin uuesti vana-aasta õhtutel ja vabariigi aastapäevadel televisioonist kuuldud kõnedega, aga ka nendega, mida võis leida vaid presidendi koduleheküljelt. Usun, et need kõned olid sündides väärt seda, et president nende viimase hetkeni parandamise ja lihvimise pärast tihti hilinemisega kuulajate ette jõudis. Niisamuti on need praegu väärt lugemist ja tulevikus ülelugemist kui dokumendid Eesti olulistest aastatest ning inimesest, kes Eestit neil aastatel hoidis.

(Raamatus on presidendi autogramm)