“Kolm isamaa kõnet.” 2 raamatut ühtses paberümbrises.

I Raamat – “Kolm isamaa kõnet” Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga.

Käesolev faksimiile-väljaanne Carl Robert Jakobsoni “Kolmest isamaa kõnest” taotleb mitut eesmärki: anda asjahuvilisele kätte autentne algallikas, hoida väärtuslik käsikiri ära kulumisohust ja lähendada teose autorit tema autograafi kaudu laiemale lugejakonnale. “Kolm isamaa kõnet” on kahtlemata eesti ärkamisliikumise ideoloogiline põhidokument. See koosneb kolmest kõnest, mis Jakobson pidas Tartus “Vanemuise” seltsis 1868. ja 1870. a. Esimese kõne “Eestirahva Valguse-, pimeduse- ja koiduaeg” kirjutas ta 1868. a. suvel Tartus ja pidas sama aasta 6. oktoobril. Selle lühem variant, mida on kasutanud nähtavasti ettekandeks, leiti alles 1950-ndail aastail Kurgjalt C. R. Jakobsoni Talumuuseumi arhiivist. Käesoleva väljaande aluseks on kõne täiendatud kuju, mis valmis ilmselt enne “Kolme isamaa kõne” ilmumist 1870. a. teisel poolel. Elades 1870. a. Peterburis, kirjutas Jakobson mitu teost, nende seas ülevaate “Nõia-usk ja nõia-protsessid”. Kui ta sama aasta juunis siirdus Tartusse, kus olid käimas ettevalmistused “Vanemuise” seltsi viienda aastapäeva tähistamiseks, paluti tal pidada peokõne. Suure kiirusega valminud “Võitlemised Eesti vaimupõllul” esitas ta 24. juunil 1870. a. Sama aasta 26. augustil kandis Jakobson ette ka nõiaprotsesside käsitluse. Kõned koondas Jakobson kokku ja need ilmusid 1870. a. lõpul Peterburis raamatuna, mis kandis pealkirja “Kolm isamaa kõnet”. Teose käsikirja, milles oli näha väljaandmisel tehtud tsensori kärped, laskis ta köita ja pühendas “Vanemuise” seltsi raamatukogule, kus seda kasutati aastakümneid kui algdokumenti. Uuel sajandil annetati autograaf Eesti Rahva Muuseumile, kust see jõudis F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda.

…

II Raamat – Faksiimile-väljaanne käsikirjast.