“Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940-1953”

Loovintelligentsi represseerimise peamine vorm polnud mahalaskmine, vangipanek ega orjatöölaagrisse saatmine, kuigi ka seda tuli ette, ja mitte vähe. Peamine oli terve etnilise, sotsiaalse ja professionaalse tunnusega rühma vaimne sandistamine, mis samuti on inimsusevastane kuritegu. Loomingulise tegevuse katkestamine tähendas kutsetöö keeldu, millega kaasnes avalik mõnitamine ja häbiposti panek. Ühiskonnas ja loomeliitudes valitses üldise hirmu ja hüsteeria atmosfäär. Väline lojaalsus okupatsioonirežiimile, aktiivne kollaboratsioon, komparteisse kuulumine, nõukogude tagalas viibimine, avalik enesepiitsutamine ja isegi innukas pealekaebamine polnud isikliku julgeoleku tagatiseks. Hirmutada ja karistada taheti kogu eesti rahvast ja haritlaskonda ning siin polnud oluline kellegi personaalse “süü” tuvastamine.