“Minu mälestusi Eestimaa kubernerina”

Eestimaa kuberner, tõeline riiginõunik Aleksei Bellegarde sündis 24. novembril 1861 Orjolis prantsuse päritolu kindrali pojana.

Riias advokaadiks olnud Bellegarde määrati Liivimaa kubermangu prokuröriks ja Riia ringkonnakohtu abiprokuröriks. Aastail 1901-1902 oli ta Liivimaa abikuberner ja 1902-1905 Eestimaa kuberner, nimetati siis Peterburis senaatoriks ja trükiasjade peavalitsuse ülemaks ning jõudis Tallinnast lahkuda enne 1905. a sügise veriseid sündmusi. 1918. a asus Bellegarde Riia kaudu ümber Berliini, kuid oli pärast Hitleri võimuletulekut sunnitud sealt lahkuma. Ainuke riik, mis nõustus talle sissesõiduviisa andma, oli Eesti. 1935. a asuski Bellegarde elama Tallinna, kus elasid ta poeg ja pojalapsed, ning sai ka Eesti kodakondsuse ja pensioni. 1940. a suvel õnnestus tal Eestist salaja Nõukogude võimu eest põgeneda. Bellegarde suri 28. märtsil 1942 Berliinis.

Bellegarde´i mälestuste I osa pealkirjaga “Minu mälestusi Eestimaa kubernerina” ilmus 1937. aastal Ernst Raudsepa poolt käsikirjast tõlgituna, vene keeles avaldati see koos Peterburi-ajajärku käsitleva II osaga kommentaaride ja järelsõnaga varustatult esimest korda 2009. a Moskvas pealkirjaga “Воспоминания”. Bellegarde´i on iseloomustatud kui kohusetruud ametnikku ja Vene huvide kaitsjat, kes ometi suhtus mõistvalt ka eestlaste püüdlustesse. Mälestustes räägib Bellegarde oma tegevusest Eestimaa kubermangu haldajana, taustaks Venemaal kääriv revolutsiooniliikumine, Vene-Jaapani sõda ja eestluse esiletõus.

Sari: Eesti mälu nr. 13

(tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)