“Saladus”

Lõunamaa päikese laagerdunud, lausa käegakatsutava valguse eredus oli kolme ränduri silmad nii joovastunud, et maa-võõrastemaja hämarasse külalistetuppa sisenedes hoomasid vaid pilkast pimedust.
Et toas oli sisenejad suursuguste võõrastena ära tuntud, läbistas rändureid ruumi sügavusest veidra paatosega seal – kandis armastatud väntoreli kolisev, neid kergelt ehmatav helide virr varr.
Ühtlasi eraldus pimedusest tohutu suur kogu, pakkudes tervituseks mõlemad käed.
Kogu märgati küll midagi tervitussõnade sarnast ütlemas ja rõõmustamas väga lärmaka vastuvõtu üle, mille oli lasknud valmistada ränduritele, kuid meeletus klimberduses, mürtsutavate litaurilöökide vahel ja ragisevas trummipõrinas läks maa kõlava keele iga sõna kaduma.