“Tormihoiatus”

Kõik, mida Churchill ette võttis, oli mastaapne, ja ka tema kirjanduslik, õigem ehk oleks öelda kirjapandud looming on äärmiselt mahukas. Kui kõrvale jätta kõik aegade jooksul ajakirjandusse laialipudenenu, noorpõlve sõjaseiklusi kajastavad reisikirjad, esimene (ja ka viimaseks jäänud) romaan ja üldse kõik vähem oluline, siis tuleb kapitaalsete teostena üles lugeda järgmised:
“Maailmakriis” (The World Crisis), 5 köidet, 1923-1929.
“Marlborough, tema elu ja aeg” (Marlborough, His Life and Times). 4 köidet, 1933-1938.
“Teine maailmasõda” (The Second World War). 6 köidet, 1948-1954.
“Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajalugu” (A History of the English Speaking Peoples), 4 köidet, 1957-1958.

Kõik neid on sisuliselt iseloomustatud käesolevas raamatus. Tähtsaim, keskne neist neljast on muidugi “Teine maailmasõda”, mis kõigi kirjandusväliste kaalutluste kõrval on ka Nobeli 1953. aasta kirjanduspreemia peamine õigustus.

Tagantjärele on mõned avaldanud arvamust, et Churchilli elu tähetund polnudki mitte niivõrd sõja juhtimine peaministrina, vaid pigem just need kümme sõjaeelset aastat visa jonnakat poliitilist misjonitööd. Sel ajal oli ta maailmamastaabis dissident inglise moodi. Ja käesolev köide pole põhiliselt üldse sõjajutt, vaid on eeskätt jutustus sellest, kuidas kaotati rahu. See ongi käesoleva raamatu tuum ja õpetus järeltulevatele põlvedele.