Back Cover

“Universitas Tartuensis. Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja üliõpilaskond sõnas ja pildis”

Saateks

Täpselt viiskümmend aastat tagasi, 1. detsembril 1919 kell 12.15 algasid Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avapidustused. Ajaloolise peahoone fassaad oli selleks puhuks pärgade ja kuuskedega ehitud, aula ja trepid loorberitega kaunistatud. Poolteise tuhande piduvõõra ees mängis “Vanemuise” sümfooniaorkester. Siis kõlasid Gustav Suitsu selleks puhuks loodud nägemusliku proloogi algusread:

Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,
kui valguse uus kandja avand alma mater
siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe,
mis esimest, ei viimset rõõmupidu näe.
Missugune siin sajandite muutund vaatus,
jäänd järjest sunnialamusse rahva saatus,
kes metsikust see viljakandvaks harind maa,
töös võõra käsu all, peol võõral teenis ta.
Nüüd iha, viha pöörisest – oh aja ime! –
see tempel teaduse siin nõuab Eesti nime …

Rinnetel, mitte väga kaugel Emajõe linnast käisid veel ägedad võitlused iseseisvuse eest. Eesti oma ülikooli kavatsuski konkreetsel kujul ei olnud palju vanem kui üks aasta. Ometi tunnetasid osavõtjad silmapilgu pidulikkust, kui esimene kõneleja, tookordne peaminister Jaan Tõnisson kuulutas: “Vastuvõtjast tõusta loovaks teguriks, mitte ainult omandada, vaid ka anda, luua, rikastada üldist kultuuri ja eriti selle rahva oma, kelle heaks peab töötama Tartu ülikool…”
Ülikooli kuraator Peeter Põld kinnitas samal avaaktusel: “Meie võtame ainult vastu Gustav Adolfi ja teiste maa endiste valitsejate päranduse kui täis- ja ainuõiguslikud pärijad… Sarnasena on ülikool vaimline hoone, aade, mis kehastust otsib, ülesanne. Sarnasena ei ole ta kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti ülikool, kui Eesti rahva vaimu saadus, kui originaalne, omapärane institutsioon ja organisatsioon.”
Nüüd, viiskümmend aastat hiljem kanduvad mõtted tahtmatult tagasi sellele sündmusele ja küsime: Oli selle pidupäeva optimism õigustatud? Näitas avapäevale järgnenud pikk, kakskümmend aastat kestnud tööpäev seda loovat, andvat, kultuuri rikastavat osa? Kujunes meie Alma Mater “valguse kandjaks ja andjaks”, nagu laulik teda oma kujutluses nägi? Leidis see aade oma kehastuse, täideti see ülesanne, tõusis meie ülikool kui eesti rahva vaimu saadus, kui originaalne institutsioon?
Eelolevas Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli lühikeses ajalookatses, mis meie ülikooli kui terviku kohta on esimene sellesarnane, tahame esile tuua unustusest ja välja valida meeles püsinust seda, mis näib olulisena tänapäeval. Üritame jälgida üldjooni selles mitmeharulises ning sageli põnevas arenguloos; üksikprobleemide sügavama käsitluse peame paratamatult jätma tuleviku hooleks. See aga, mis järgnevatel lehekülgedel esitame, põhineb peamiselt ainult trükitud andmetel, sest arhiividokumendid ei ole koostajale praegu arusaadavatel põhjustel kättesaadavad. Trükitud materjalist on ometi võidud olulisem osa koguda; ja et seda pole vähe, näitab raamatu lõppu lisatud bibliograafia. Siiski sisaldavad järgnevad leheküljed ometi suure kogu ka originaalmaterjali – need on pildid, fotod, mida Tartu ülikooli inimesed on võõrsile kaasa toonud. Valdavas enamuses ei ole need pildid laiemalt või üldse mitte varemini publitseerimist leidnud. Nende tegijad ja kaasatoojad on seega nagu selle teose kaasautorid, mille eest neile kõigile südamest tulev tänu!
Kuni 1. novembrini 1939 oli Tartu ülikoolis immatrikuleeritud 17 635 üliõpilast. Kui sinna juurde arvata viimase aasta jooksul ülikooli astunud noored, ülikooli õppejõud, ametnikud ja teenistujad, siis saame kokku üle 20 000 inimese, kelle elu on olnud otseselt seotud Tartu ülikooliga. Neile – olgu nad meie hulgast juba kadunud või laiali pillutatud paljudele maadele – ongi pühendatud käesolev annus. Samuti neile nooremaile, kelle eluiga ei võimaldanud neil “vanu uksi veerul vaikse mäe” avada, kelle akadeemiline tegevus algas hiljem võõrsil või kodumaal.
Nagu Eesti Vabariigi Tartu Ülikool oli kõige põhilisem Eesti rahva kultuuritaotluste teostaja, ta vaimuelu sügavaimate kihtideni tungiv liikumine, nii on ka see raamat mitte ainult akadeemilisele perele, vaid kõigile eestlastele ja nendele võõrastelegi, kes meie elu on südamega kaasa elanud.
Gustav Suits sõnastas oma proloogis meie ülikooli eesmärki järgmiselt:

Maa, päikse seadus looduses ja inimestes,
vastuolude ja kokkukõlade on kestes
me olemuse tumestus ja valguskiir,
jõupingutuste mitmus, võrdlus, mõõt ja piir.

Tartu ülikool – meie taotluste “mõõt ja piir” – hõljub täna meie vaimusilma ees mitte ainult ilusa terendusena, kauni mälestusena õnnelikust noorusajast, vaid on ka asjalik vastus küsimusele, mida tähendab ühele rahvale vaba ning demokraatlik õppeasutus. Taotleme ülevaadet sellest, mida tehti, ja vastust pärimistele, kuidas ja miks, et seda täosse panna edasipidise jaoks. Aga me oleksime ülekohtused, kui me kohustuste, töö ja pingutuste taga ei näeks oma Lembe Ema rõõmsat nägu, naeratavat ja ajakeeristes mitte iialgi kaduvat.

1. detsember 1969

Bernard Kangro

Tootja

Bernard Kangro

Seisukord

kasutatud


Raamat on heas korras

Kaal

1184

Kirjastus

Eesti Kirjanike Kooperatiiv

Ilmumisaasta

1970

Lehekülgi

192

Mõõdud

Tavaformaadist suurem

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Universitas Tartuensis. Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja üliõpilaskond sõnas ja pildis””

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga