“Vandeseltslased”

Nad olid harjutanud seda kõike kuude, tegelikult isegi aastate kaupa. Nad olid võidelnud kaartide ja kompassidega ning valmistanud end ette kriitiliseks maabumiseks, mis oli küll ohtlik, kuid millel ei olnud nende tegeliku ülesandega midagi tegemist. Nad pidid jõudma maale. Nad pidid saama ühendust oma kontaktisikuga. Nad pidid sulama ühiskonda, saatma šifreeritud raadiosaadete abil Rootsi infot, saatma nähtamatu tindiga kirjutatud kirju ning pildistama lennuvälju, sadamaid, raudteid ja kõiki sõjalisi objekte, mida nad nägid, seejärel ise koos filmidega välja pääsema ning võtma ühendust Valdini ja Andreassoniga. Ja minek läbi metsa nende esimesele kohtumispaigale polnud midagi, võrreldes sellega, mis neid ees ootas.

Külma sõja kõige jahedamatel päevadel lähetas Rootsi Nõukogude Liitu oma salaagente. Rootsi sõjavägi õpetas nad välja ning varustas relvade, raadioaparaatide ja enesetaputablettidega.

… Tegemist ei ole romaani ega dokumentaaljutustusega. See on reportaaž, mis põhineb intervjuudel ja dokumentidel. See on jutustus topeltraamatupidamisest ning mõnest inimesest, kelle osa oli olla malend mängus, millest neil endal puudus ülevaade.