“Kolmas võimalus”
Romaan. Ü.E.K. ORTO 1950.a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud. “Jõudnud tänavanurgale, kus seisis valge kivimaja, mille seinu mööda ronisid üles rohelised väänkasvud, heitis Juhan Kuremaa pilgu käekellale, ja nähes, et oli saabunud kümme minutit enne töö algust, ei läinud ta väravast sisse, vaid astus edasi mööda laiade paekiviplaatidega sillutatud trotuaari. Oli päikesepaisteline suvehommik, praegu veel meeldivalt […]
“Kontvõõras”
Aug Siimonlaatser armastas oma sünnipäevade puhul meelde tuletada, et ta on näinud ilmavalgust rukkirehe ajal, millal jõed on rikkad vähkidest, ööd sügavad kui samet ja päevad valgepilvesed. See võis olla kunagi kodumaal nii. Siin maailmajaos, kus nad praegu elunesid, ei teadnud keegi rukkirehtedest. Augustikuu selles pakitsevas elurütmiga ja kirju koestikuga suurlinnas, kuhu nad pärast esialgseid […]
“Kord kolmapäeval”
Novelle ja laaste “Inimesed seisavad. Ootus nägudel ja kätes, kannatamatus jalgades. Kellaosutid ei liigu paigast. Haloo, halloo! Kume hääl jaama valjuhääldajas lööb kõrvad lukku ja Irja, kes seisab otse valjuhääldaja all, ei saa teadaandest sõnagi aru. Halloo, halloo! kordab hääl. – Stockholmi rong jääb hiljaks, ütleb vanem virila näoga naisterahvas, talutades käe kõrval inetut, roosade […]
“Kõuepilvede saatel”
Mälestusi Saateks: Eelolev on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921-1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele, mida alustasin juba keskkooli päevil, ja kutselise ajakirjaniku tegevusena toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest […]
“Krutsifiks”
Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest. Valdavalt kahe peategelase, prohvetikalduvusega Antenori ja tema mustanahalise kaaslase Mario varal kujutatakse selles naturalistliku värvikusega üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias. Teispool sündmustikukirevust aimub romaani avaramgi tähendus kui inimolemuse hämarate tagamaade eritluskatse. Paberkaaned puudu, kaaned defektiga.
“Kui aeg saab täis” I&II osa. 2 raamatut
Sattusin Videviku majja Pauli tõttu. Tol suvel elasin madam Williamsi juures, Pauliga samas majas. Käisin tööl äsja avatud reisibüroos, mille broshüüril tiibu lehvitas sinine, pika ja kõhna kaelaga lind. “Sinine Luik” korraldas huvireise Itaaliasse, Aadria päikeserikkale rannikule, peatustega luksushotellides kahe pika nädala jooksul. Selline suvitusorgia maksis kõigest kakskümmend viis Inglise naela, hulka arvatud isegi jootrahad. […]
“Küla põleb kahest otsast”
Sisseelamine võõrasse ühiskonda võib toimuda kahel kombel: ennast seejuures kas säilitades või unustades. Viimast juhtumit näitab Raimond Kolk oma esikromaanis. Värskendava irooniaga jälgib ta “kangelast”, kes enda eluvõitluse kergendamiseks paguluses ei pea paljuks varjulepugemist võõra, majanduslikult kindlustatud naise tiiva alla. Kuid endine elu ei lase end päris lihtsalt maha salata. See võib kerkida esile just […]
“Kumisev kannel”
Tuntud tantsija ja kirjaniku Ella Ilbaku (1895-1997) romaan on sisuline järg tema varasemale “Tuvi Malmile” (1955, 2. trükk 2004). Lugeja kohtub mitme eelmisest romaanist tuttava tegelasega, ent nüüd on sündmustiku keskmes Tuvi vend pastor Jaan Malm, kes teda tabanud ränkade saatuselöökide – raske haiguse, armastatu leidmise ja kaotamise kiuste jõuab lõpuks hingerahu, sisemise harmoonia ja […]
“Kustuvad tuled”
Romaan Vangla nimetus on Tallinna Keskvangla ehk Vangla nr. 1, Kalda tän. 2, rahva suus tuntud Patarei nime all. Seda arvatasti põhjusel, et vangimaja vanima osa – Vana Patarei – moodustab Vene keisrinna Katariina aegne merekindlus. Peale Vana Patarei on hiljem juurde ehitatud hoonetiivad: Leningradi ja Side osakonnad. Leningradi osakonnas asetsevad etapikambrid, kust vangid saadetakse […]
“Kuus päeva”
Käesolev teos on uut laadi Kangro romaanitoodangus. Tuttavast Tartust ja tunasest Eestist on siirdutud mujale ja meie ajast hoopis kaugele – 12-ja 13-ndasse sajandisse. Ometi pole ka “Kuus päeva” Eestist ja selle probleemidest kaugel – käsitletakse Muinas-Eesti kristianiseerimise aega ja selle plaanitserjat ja läbiviijat, Lundi peapiiskop Andreas Sunepoega. Teose pealkiri on võetud Piiblist loomisloo sümboolika […]
“Laev akna taga”
“Kui mu tunded on niivõrd kivistunud, et seal ei kajastu mind ümbritsev elu, siis on asi halb. On minust üldse enam kirjanikku, kui mul puudub kaastunne?” küsib autor ühes pihtimuses. – “Laev akna taga” on tema vastus sellele. Teos on kirjaniku südametunnistuse diktaat. Selles on jäädvustatud ühe sõjas pimedaks jäänud mehe elu, tema meeleheide, tema […]
“Laevasõit Leaga”
Krusten on meie tuntumaid novellikirjanikke juba vabariigiajast saadik. Ta arvukatest juttudest on olnud iseloomustav psühholoogiline, sügavale tungiv käsitlus lihtsana näivate olukordade, aga erilaadseteks osutuvate inimeste juures. Ta terav tähelepanuvõime ja kirjanikuvaist on võimaldanud meisterlikke saavutusi ka käesolevas kogus. Meie ees on 8 pikemat või lühemat pala, mitmetel peateemaks armastus. Ka selles on Krusten tulnud alati […]
“Lahkumine”
Ülestähendusi viimasest aastatosinast. Lahtilöödav trükis on oma valdavamas osas suurte lahkumiste, ilmajäämiste, sundloobumiste, mahajätmiste, kaotuste, pettumuste ja illusioonide purunemiste raamat – nagu need meie maad ja rahvast ning põgenikke tabanud on, alates aastast 1940, ja nagu nad veel lõppenud ei ole ajal, mil kirjutame 1951. Sel ajavahemikul oleme pidanud ilma jääma oma riigist; kaotama vabaduse, […]
“Langenud inglid”
Tõlkinud Viktor Veskimäe Autorist Terav psühholoogia ja suursugune stiil iseloomustab Fr. Mauriac´i, 1952. a. Nobeli auhinna saajat – üht silmapaistvamat prantsuse kirjanikku. 1952. aasta Nobeli auhind ei tulnud kirjandusmaailmale erilise üllatusena, kuna Francois Mauriac kuulus nende kandidaatide hulka, kes juba mitu aastat olid olnud kõne all vastavates ringkondades ja ajakirjanduses. Enamik hääli on olnud ka […]
“Lapse sünd”
Uusi keeli vanal kandlel. Ballaad. Ado Wabbe kaas ja illustratsioon, III trükk. “Kus olnud kullalla koduke naiseks nooreks naitemata; kus need kuused veel kumavad, hallid haavad libletavad, pihlak pikka peenderalla;
“Lasnamäe lamburid”
Esmakordselt meie kirjanduses esitatakse käesolevaga lamburiromaan, žanr, mis oli omal ajal Euroopas eriti moes. Linnakärast välja igatsevad luuletajad kujutlesid endid karjastena ja viljelesid vastavat luulet. Rootsi ajal 17. sajandil tekkis ka Tallinnas üks säärane “lamburiühing”. Tallinna tolleaegset kultuurielu ja muu hulgas ka meie kunstluule algeid kirjeldab Herbert Salu suure asjatundlikkuse ning detailirikkusega. “Lasnamäe lamburid” on […]
“Laul kõrgel kaldal”
Kastanipuude alla sigineb vargsi pimedust, mis aga ei mõtlegi kollitama hakata. Loob ainult une-eelset meeleolu. Tõstab ka esile ümberringi lendlevaid putukaid või koiliblikaid, mis nad seal kõik on. Saatnud pika päeva mööda üks aias oma töö juures, teine toas toimetades, on kärnerirahval nüüd heas väljas teineteise kõrval istudes videvikku pidada. Ilm on nii soe, et […]
“Lava võlus”
Saateks: Haigevoodil lehitsen ja loen veel kord neid veerge, enne kui annan nad lõplikult käest. Need mälestused hõlmavad peamiselt aastaid 1917-1924 ja koonduvad kõige tihedamini Draamateatri ümber, selle teatri ümber, millel oli üldtunnustatud osa meie rahva kunstielus, mis aga samaaegselt pidi heitlema võib-olla suuremate raskustega kui ükski muu kunstitempel Eestis. Mu isiklikus elus algas ja […]
“Lehmatapja”
Käes on suvi ja vihma sajab. Muidugi sajab! Kui sa tahad kuhugi minna, ripub sul jonnakaid vihmapilvi kuklas ja tilgutab pidevalt vett särgikrae vahele. Vihm on tükitööline ja usin oma normi täitma. Ta ei lase end segada. Oma tööpõllu määrab ta sinule nuhtluseks. Ei sa pääse üle hoovi prügitünnini, pikemaist külaskäikudest rääkimata. Madalrõhk varitseb sind […]
